Aivo Oblikas

EKL atesteeritud varrukamees alates 1996
EKL atesteeritud jälje ja kuulekuse koolitaja alates 2006
EKL atesteeritud IPO kohtunik alates 2008
EKL atesteeritud KK kohtunik alates 2010

2000 - 2006   EDÜ juhatuse esimees
2003 - 2006   EKL juhatuse liige
2006 - 2008   EKL Volinike Kogu esimees
2008. a FCI IPO MM-il Eesti võistkonna kapten
2001 -            EKL Koerte Koolitust Koordineeriva Kogu esimees
2005 -            FCI töökoerte komisjoni liige

 Kuidas minust sai varrukamees

1994. aastal korraldas Eesti Dobermanniühing IPO teemalise seminari. Koolitajaks oli Mika Myyry Soomest, kes oma koeraga oli tulnud dobermannide MM-il meeskondlikus arvestuses maailmameistriks. Seminari esimese päeva õhtul kinkisid soomlased eestlastele mõned varrukad nö. seemneks. Taheti teha grupipilti ning keegi eestlastest pidi varruka kätte panema. Pakuti mulle, et näe, pane kätte ja tule pildile. Panin ning sinna see jäigi. Kuivõrd varem olin mitmel korral koera rünnaku ohvriks langenud ning pureda saanud, siis pakkus nö. enese ületamine ning koera psüühika lähem uurimine huvi ja sealt see algaski...

 Minu põhimõtted

  1. Igal tegevusel peab olema eesmärk. Ka koera koolitamisel. Olen alati võtnud trenni vaid inimesi, kellel on konkreetne eesmärk. Selleks võib olla soov tulla IPO-s Eesti meistriks või jõuda MM-ile, saavutada lihtsalt IPO-1 tulemus, läbida aretuskontroll või saada koera üle kontroll äärmuslikes olukordades ning õppida teda valitsema. Eesmärgi poole liikumine on tiimitöö ning nõuab pühendumist. Kui inimene ise teeb tööd, siis olen valmis ka igati aitama.
  2. Mina austan inimesi ning nende vaba aega ning soovin näha ka, et inimesed austaks mind ja minu vaba aega. Kuivõrd koolitan koeri oma vabast ajast, siis ei salli suhtumist, et ah täna ei viitsi või oh teeme homme või lihtsalt jättes trenni tulemata ilma mingi põhjuseta ning isegi mitte sellest teatades.
  3. Igast koerast on võimalik midagi välja voolida. Arvestama peab konkreetse materjaliga, omaniku oskuste ja soovidega ning siis tegema tööd reaalse eesmärgi suunas. Antud põhimõttest lähtuvalt koolitan ka oma praegust koera Delit. Üritan endale näidata, kus kulgeb piir, milleni on võimalik jõuda Eestis sündinud ning Eesti know-how'ga koolitatud koeraga.
  4. Esimese astme IPO tulemus on mõistlik teha oma varrukamehega ning oma koolitusplatsil. Tegemist ei tohi olla koera läbiaitamisega vaid täiesti reeglitepärase eksamiga. Mõistlik on see seetõttu, et kui noore koeraga hankida esimene kogemus suurel võistlusel, siis üldjuhul on tulemus kehvem, kui oleks koera ja koerajuhi võimed ning tihti jätab edasiseks paha jälje.
  5. Kolmanda astme IPO tulemus ei käi mingil juhul koos enam mõistega oma varrukamees ja oma plats. Kolmanda astme koer peab olema valmis töötamaks igas olukorras. Muidu pole tegemist kolmanda astme koeraga.
  6. Ilma eelneva kokkuleppeta ei ole kena oma koeraga surfata erinevate varrukameeste trennides. Töötades tiimiga varrukamees-koer-koerajuht paneb selline eksperiment ilma korraliku ettevalmistuseta üldjuhul eelnevale tööle korraliku põntsu. Kahju on ajast.

Peab tunnistama, et olen selles osas õnnelik inimene, et oman sellist trennigruppi, kes mõistavad mind ning töötavad eesmärgipäraselt. Kamp vahvaid inimesi oma lahedate koertega on ilmselgelt positiivne osa nädalast.