dobermann
Haus Riback Adele & Mari Ojarand
EST IPO CH, BH KK-3 IPO-3

Mari endast ja Nalist:

Kuulun nende inimeste hulka, kes juba lapsena koera tahtsid, kuid ometigi ei saanud. Huvi koeraharrastuste ja eriti koolituspoole vastu oli aga pidevalt vaikselt olemas. Oma esimese koera, Nali, sain 2004. aastal. Lisaks lihtsalt toredaks kaaslaseks olemise funktsioonile sai eesmärgiks võetud ka koolitusega tegeleda. Kuulekusega alustasime Tartus alati entusiastliku Marika Miku käe all, üsnagi põhjalikult muutis edaspidiseks minu arusaamist koertest Tatjana Tshernjakova koolituspäevadel osalemine. 2005. aasta keskel kolisin elama Tallinna ja sama aasta lõpupoole hakkasime käima Aivo juures varrukatrennis. Kuna enne 2007. aastat ei olnud mul juhilube ega autot, siis jäljega tegelemine jäi üsnagi episoodiliseks - linnas muruplatsidel ja vahel kellegi hea inimese transporti kasutades põllule pääsedes. Autoomanikuks saades sai ka jäljega tegelemine tõsisemalt käsile võetud, põhiliseks juhendajaks sel alal on olnud Aivo.

Nali on nutikas koer, kes omandab uusi oskusi päris kiirelt. Kuna tal on palju energiat ja saagiinstinkti, siis saab teda kõiksugu treeninguteks hästi motiveerida. Siiski on koostöö temaga alati veidi sellise ülekavaldamise alatooniga, kuna ta on üsna kiire märkama, kuidas mingi tegevus tema jaoks kasulik on - niisama inimestele meele järgi olemine ei ole tal väga loomuses. Üsnagi palju tööd on saanud Naliga teha tema enesekindluse arendamiseks, eriti seoses uutes/võõrastes situatsioonides hakkama saamisega.

Suuremateks saavutusteks minu jaoks on 2007. aastal võidetud Eesti ja EDÜ meistritiitlid kuulekuskoolituses. Samuti on hea meel ilusa IPO-2 tulemuse üle, millega Nalist sai muuhulgas esimene emane koer Eestis, kelle IPO kaitseosa on saanud hindeks "võrratu".

Lisaks oma koera koolitamisele juhendan kuulekusetreeninguid, alates 2009. aastast olen ka EKL poolt atesteeritud koolitaja. Eraldi huvialaks võib ehk nimetada koolitusvõistlustel pealtvaatajaks käimist ;), mis algas juba enne oma koera saamist ja ei ole siiani oma võlu kaotanud, lisaks kodumaistele üritustele olen kolmel korral ka IPO maailmameistrivõistlusi külastanud. Enamasti on seejuures jäädvustamiskatsetusteks kaasas ka fotoaparaat.

(kevad 2009)